Tartus saab näha ajaloo menukaimat fotonäitust

7 november 2022

Tartu kunstimuuseumis on üleval näitus 1989nda aasta näituse teostest, mida omal ajal külastas 24 000 inimest, samal ajal kui keskmine näituse külastus oli tollal 2000.

Näitus, mida taas näha saab, on kunagise Tartu Fotoklubi silmapaistvamaid sündmusi, mil tollane kunstiline juht Valeri Parhomenko korraldas näitus-võistluste sarja „Naine fotokunstis“. Kuna erootika oli ENSV-s taunitud, võib seda nimetada ka defitsiidi näituseks, mille korraldamine nõudis omajagu poliitlist manööverdamist. Akti- ja portreežanr oli kõrvutatud sotsiaalse teemaga ning näitusepäevaks sai valitud 8. märts ehk naistepäev. “Näitus oli pea ainus võimalus näha fotot kvaliteedis, mille reprodutseerimist NSVLi meedia ei võimaldanud,” tutvustab Tartu kunstimuuseum.

Väljapanek "Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost” koosneb peamiselt 1989. aasta näituse "Naine fotokunstis" teostest, kuid valikus on töid siiski alates 1983 ning esindatud on ainult Eesti autorid. Kuraator Indrek Grigori sõnul hakkas ta näituse kohta rohkem uurima, kui kuulis linnalegende, et Tartu kunstimaja ukse taga oli järjekord. Grigori sõnul oli üllatus suur, kui selgus, et näituse kohta on rohkesti dokumentaalset materjali säilinud ja kinnitust said ka külaliste arvud, mis tähendas, et ukse taga pidi tõesti järjekord olema. 

“Fotograafia ei olnud NSVLis kunstiliigina tunnustatud, seetõttu polnud ka fotokunstnikke, kutseline fotograaf tähendas pressi-, tehase- või mõne muu asutuse fotograafi,” tutvustab kunstimuuseum oma kodulehel. Alates kuuekümnendatest oli fotograafia kui hobi riiklikult soodustatud ja nii moodustati ka Tartu Kultuurihoone juurde fotoklubi, mis seaduse mõttes toimis kui rahvakunstiring ja andis tõrjutud kunstnikele oma väljundi.

Näitus on osa Tartu kunstimuuseumi näituste sarjast "Tartu 88", mis on pühendatud uuema kunstiajaloo uurimisele. Näitust saab Tartu kunstimuuseumi vaatama minna kuni 12. Veebruar 2023.

*

Lühiintervjuu kuraator Indrek Grigoriga:

Näitus on nüüd mõned päevad üleval olnud, kuidas on see vastu võetud? Kui palju Tartu kunstimuuseumis üldse käiakse?

Olin näituse esimesel päeval 5. novembril ise saalis kohal ja sain Tallinnast kohale sõitnud fotoajaloolastele ja -kunstnikele lakkamatult ekskursioone teha. Oma rolli mängis ilmselt ka asjaolu, et samal ajal oli tegemist Cloe Jancise ja Sigrid Viiri näituse viimase päevaga. Tulles seda vaatama leiti aega ka „Järjekorra” jaoks, aga vähemalt enesel oli pidulik tunne, et vot kui palju tähtsaid külalisi.

Täna külastab Tartu Kunstimuuseumis näitust keskmiselt ca 3000 inimest. Aga kui numbrite keelt tahta rääkida, siis „Järjekorra” nimelise näituse kontekstis on ajaloolised numbrid märksa huvitavamad kui tänased. Seda, et näitusega „Naine fotokunstis” kaasnes järjekord Tartu Kunstimaja ukse taga, on tuntud linnalegend, mis tänaseks ka faktiliselt kinnitatud. Nimelt 1983. aastal kui „Naine fotokunstis” esmakordselt toimus, külastas Kunstimaja näituseid neljanädalasel perioodil keskmiselt 2000 inimest per näitus. Üle kolme tuhande ning harva üle nelja tuhande küündivaid tippsaavutusi tõid üksike eranditega Kunstnike Liidu aastanäitused. “Naine fotokunstis” kogus aga kosmilised 17520 külastust. Kui näitust korraldati kolmandat korda 1989. aastal, tuli külastuste arvuks 24 000. Sellist populaarsust ei ole tõenäoliselt ükski näitus Tartus varem kogenud, ning tõenäosus, et seda kellelgi korrata õnnestub, on olematu.

Millised tööd näituselt teile endale silma jäänud tööd ja miks need erilised on?

Selle näituse juures tuleb möönda, et fotod on sama olulised kui arhiivileiud ja pärimus. Rahvusarhiivi säilikutest mõjutas näituse nägu tõenäoliselt kõige rohkem õhuke kaust, mis sisaldas statistilist infot kõigi Tartu Kunstimaja näituste kohta alates 1977. kuni 1990. aastani. See andis legendina kõlavale jutule kunstimaja uksest välja ulatunud järjekorrast dokumentaalse tõestuse.

Näituse varases ettevalmistuse faasis sattusin kõneleme Eve Kiileriga, kes rääkis muuseas Tartu Fotoklubile üleliidulise menu toonud kõrge hõbedasisaldusega fotopaberist, mida keegi Leningradist hankinud oli. See kõlas esmalt umbes sama müütilise loona nagu “järjekord”. Iseenesest on tõenäoline, aga igasuguseid lugusid räägitakse... Suur oli mu üllatus kui Toomas Kalve paberi saadetist ja selle mõju klubile kinnitas. Ning mu süda jättis kaamera taga paar lööki vahele, kui Tõnu Valge alustas: „Anso Matt tuli minu juurde ja ütles - sina oled värskelt tulnud mereväest, sul on absoluutne vene keel ilma aktsendita, seega ole hea ja mine too head fotopaberit Leningradist!” Mis edasi sai, seda võite tulla näitusele kuulama. 

Muideks. Tähelepanelik kuulaja paneb Valge lugu kuulates kohe tähele, et üks oluline detail jääb tal kirjeldamata, nimelt kuidas täpselt nägi välja seik: „Ma jõudsin enne Tartu Leningrad liinibussi Leningradi.” Ma luban, et täpsustan selle kohapeal üle. Kui nüüd siiski fotodest rääkida, oli Otto Kuus minu jaoks suurim avastus. Siinjuures tuleb tänada Fotomuuseumi, kelle kogudest pärineb enam kui kolmandik näituse fotodest ning tänu kellele ka Kuusi fotod näitusele said. Autor ise ei andnud lootust oma arhiivist midagi leida. 

Üks Eesti Rahvamuuseumi kirjasaatjatest on endine Tartu Fotoklubi lihtliige ning tema kirjade seas on ka väga pikad ja põhjalikud meenutused klubi aegadest. Ta mainib muuhulgas, et Otto Kuus oli esimene, kes lainurk objektiivile ligi sai. Otto kinnitas avamisel, et mingi hetk oli klubisse saabunud kolm lainurka, millest ta ühe omale sai. Ma ei ole seda lugu lähemalt uurinud, aga näitusel on uue silma võimalused näha.

Tartu kunstimuuseumi kodulehelt võib lugeda: ”Taasiseseisvumise aegse poliitilise meelsuse oluliseks osaks oli suisa karnevalilik vastandumine NSVLile /…/. Meediavabaduse kasvuga – 1989 hakkas ilmuma ajakiri Maaja, ajalehe Edasi esikaanel ilmus akt jne. – seeläbi kaotas „Naine fotokunstist“ oma väärtuse defitsiidina.”  Milles see kadu väljendus?

Näituse „Naine fotokunstis” omaaegse menu põhjus on võrdlemisi ilmne – defitsiit. “NSVL-is seksi ei ole / В СССР секса нет” oli meem, mis sündis 1987. aastal kui glasnosti tingimustes avati Bostoni ja Leningradi vahel telesild, et salvestada saade “Naised kõnelevad naistega / Женщины говорят с женщинами”. Üks vanem proua Ühendriikide stuudios kurtis üleseksualiseeritud reklaamide pärast USA televisioonis ja uuris sarnaste reklaamide kohta NSVL-is. “Meil ei ole seksi ja me oleme rangelt selle vastu.” kõlas vastuseks Leningradist.

Üks esimesi asju, millest taasiseseisvumise järel enam puudust ei olnud, oli erootika. Maaja hakkas ilmuma 1989. Kõigi ajalehtede ja ajakirjade esikaanele ilmusid aktid. Naine fotokunstis kaotas sellega oma rolli defitsiidina ning väga kiiresti kadus ka näituse poliitiline roll. On mitmeid kaudseid viiteid, mis lubavad väita, et akti pildistamist ja eksponeerimist aduti autorite ja vaatajate poolt poliitilise žestina. Julgen oletada, et 1989. aastal näitust „Naine fotokunstis” külastanud rekordilised 24000 inimest, ei tulnud mitte fotonäitusele, vaid meeleavaldusele. 

Valeri Parhomenko, „Naine fotokunstis” näituste idee autor ja edasiviiv jõud projekti taga, oli erakordselt võimekas ning sai konkursile 1990. aastal FIAPi protektsiooni, mis oleks pidanud tagama näitusele rahvusvahelise kõlapinna ja autorkonna ning seeläbi projekti käimas hoidma, kuid Eesti varajase kauboi kapitalismi tingimused osutusid siiski liiga karmideks. Parhomenko kaitseks tuleb öelda, et üheksakümnendate algusega lõppevad ka palju mastaapsemad naise teemalised fotokonkursid nagu „Venus” Krakowis ja „Naine” Strakonices, Tšehhis. Mis olid Tartu näitusele kaudseks eeskujuks olnud.

 

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee