Muuluka pani surnud majad raamatusse

22 oktoober 2022

Rein Muuluka veetis aastatel 2016-2020 väga palju aega Lõuna-Eestis asuvaid ja asunud tühje kodusid fotodele jäädvustades, millest on tänaseks sündinud mahukas fotoraamat.

"Surnud maju on palju, oleme lihtsalt sellisesse aega elama sattunud," sõnas Muuluka, kelle raamat "Vaiksed väljad, tasased laaned" pildid on üles võetud kahe suureformaadilise plaatkaameraga: sõjaeelses Dresdenis toodetud metallist Ica Orix ja väikeses Pariisi kaameratöökojas loodud puidust aparaat. Muuluka on fotoseeria pildistanud otse positiivpaberile ning ilmutatud koduses pimikus. "Pildistusviis on paikadega kooskõlas: vaikne ja aeglane - nii on ka lühim raamatusse jõudnud pildi säriaeg kolm sekundit, pikim aga paarikümne minuti kandis."

Raamat

Plaan fotoseeria raamatuks vormistada oli Muulukal juba mõnda aega. Fotoalaselt on tema sõnul loomulikuks tähendust kandvaks ühikuks seeria ning selle loomulikuks vormiks trükis, nii oli soov raamat kaunilt vormistada või täpsemalt vormistada lasta. "Ma küll teen pildid valmis, ent teatud tööd tasub oma ala teadjatele jätta nagu kujundamist, trükkimist, keeletoimetust," tõi ta näiteks ja lisas, et algne plaan oli kõik Hooandja abil lahendada, kuid seal kogunes tähtaja lõpuks veidi üle poole summast ja nii see plaan soiku jäigi.

Mingil hetkel võttis Muuluka ohjad taas enda kätte ja palus kujundajast semul Viktor Gurovil asi lõpuni viia. See mõte tiksus ja küpses veel kaks aastat. "Keeletoimetusliku poole pealt hakkis Elisabeth Kaukonen kirjaliku osa korralikult ilusaks läbi, Viktor lahendas ka trükitehnilised küsimused ja suve lõpul saingi kastid kätte," rõõmustas ta ja kiitis, et on lõpptulemuse üle rõõmus. "Kõik on kaunim kui oskasin ette arvata ja eks nii juhtubki, kui erioskustega inimesi usaldada!" Tegemist pole Muuluka sõnul mitte reprodega, vaid tekitatud on justnagu eraldi ese, eraldi kogemus - trükiseks saades on fotoseeria vormi muutnud ja asjaks saanud. 

Raamatu piltidega alustas Rein Muuluka 2016. aastal, üpriski vahetult pärast tema raamatu "Abandonia" valmimist, mille kirjastas Tänapäev. Erinevat sorti fotoformaatide huvi tõttu hankis ta vanemad 13x18cm ja 9x12cm formaati pildistavad lõõtskaamerad, millele sai rakendus leitud ka Lõuna-Eesti taludega, mis "Abandonia" tegemisel mitmel pool rändudel ette olid jäänud. Kuna teema tundus toonase raamatu lihtsaks alapeatükiks taandamiseks liialt suur ja lai, tuli teha uus raamat. "Abandonia" sai üldisem ja laialivalguvam ning kaetud said Eestis asuvad ja asunud tühjad kirikuid, vabrikuid, raketibaasid, kortermajad. "Säärane assortii," võttis Muuluka kokku ja lisas, et käis raamatut tutvustamas ka Kirjandusministeeriumi saates, kus märkis ära, et "Abandonia"-st jäid välja talud - meie identiteedi üks osa.

Pildid

Peale kaamerate leidmist katsetas ta pabernegatiividega tavalisel fotopaberil. "Veeresin vabadel päevadel või pärastlõunatel Maaritsa ja Krüüdneri kanti, kus mõnda teadaolnud talu pildistasin - ikka paar-kolm kaadrit paberile, siis koju ilmutama, tulemustes pettuma ja varsti jälle tagasi," kirjeldas ta. "Kuidagi leidsin ka Harmani positiivpaberi, mille katsetamine sarnane protsess oli." Täna näeb ta, et seesama proovimise aeg määras edasise tempo. Juba "Abandoniaga" sai pildistamise tempot järjest aeglasemaks ja valivamaks krutitud, suur osa lõppeks sinna jõudnud piltidest oli viimasematel kogumiskäikudel tehtud Sigma DP1S-ga, mis on digiajastu kohta väga aeglane aparaat. "Saaremaal sai sellega üks nädalane matk tehtud, kaasas mälukaart kokku vaid 250 fotofaili jaoks, seega tuli valida ja mõtelda, riskida ja otsustada, eelharjutusena sellele, mis järgnevatel aastatel uue raamatuga loovaks tegevuseks sai," tõi ta näiteks.

Talud said välja otsitud mitmete aastatega ja nii tuli lõpeks kaamerate ja talude omavahelisi kohtumisi sadu tunde. Kõik raamatust leitavad fotod on Muuluka sõnul tehtud matkadel Lõuna-Eestis. "Kuidagi keerukas on kogu käimist kokku võtta, sest nendes paikades käimise viis on olnud eraldi lugu, eraldi kogemus," märkis ta. "Alati jalgsi, rattaga, ühistranspordiga, seega samuti aeglasemalt kui tegelikult saaks; aeglasemalt, väsitavamalt, et oleks teekond ja jõudmine, veidi inimlikum mõõt maastikul."

Suuremal kaameral on iga rände kohta kuus, väiksemal kaheksa kaadrit. Nii laadis ta kodus tühjad paberid kassettidesse ja plaanis käigu "kaadrit per käik" mõõdu järgi, mis parasjagu kaasa sattus, kas kuus, kaheksa või kahe kaamera puhul neliteist. Peale seda tuli koju minna ja pimikus ehk vannitoas kassetid tühjendada. "Aeglane, väsitav, nauditav protsess. Olen aeglane inimene."

Kaadrid on hoolikalt valitud, kuna iga kaader vormus otse kaameras pildiks, on Muuluka sõnul kohane fotograafias nii harvalt esinevat originaali mõistet kasutada. Pilt sai parimas kvaliteedis paberile. Valmis pildist pole negatiivi, pole faili, vaid üks pabertükk, mis on pilt ise. "Minu jaoks väga oluline mõte on positiivpaberite puhul see, et nad on ise kohapeal käinud, nad on esemed, mis on pildil paistvat paika ja olu oma olemasoluga "näinud" - nad on surimaskid."

Inimesed

Oma aeglastel käikudel kohtus ta paljude inimestega ja umbes kümmekond lehekülge juttu sai ka raamatusse kirja.  "Sest ega need maad ei ole nii, nagu raamat näitab: ei ole ühte suurt kohta, kus seisad ja ümberringi on kõik tühi, tühi, tühi - ikka on inimesed igal pool." Palju on elusat nähtud ja tuntud, ka suure tähega Lõuna sõbralikkust. Igatahes on igal rändel oma mõju olnud.

Nii saigi piltidest raamatuks vormumisest lõpetus, mis haakus Muuluka sõnul ka sünkretistlikult eluprotsessidega. "Ega pildistamine ei käinud just nii, et raamat oleks "raskel ajal" eesmärgina motivaatoriks olnud, pigem on lõpp kuidagi sunduslik, kunagi rõõmu toonu hääbumine, mida ise ei oska mõjutada." Hetkel ei näe ta end sarjaga jätkamas.

Palju teeb Muulukale rõõmu, et raamatu vastu on huvi tundnud inimesed, keda ta on pool oma elust nende tegevuse tõttu imetlenud ning kes talle eeskujuks olnud. "Nad on selle endale tellinud ja siis vahel veel teistelegi näidanud, kuid teiselt poolt on võõradki ilmunud ja soetamissoovi väljendanud. Inimesed on ikka põnevad."

Pilti teeb Muuluka jõudumööda edasi, kuid "Vaiksed väljad, tasased laaned" projekt on tema sõnul raudselt lõpetatud ja katkestatud. Hooandja läbikukkumise ja praeguse raamatu ilmumise vahel on tal kuus fotoseeriat ise "kirjastatud", sealhulgas raamatu mõõtu "POCCIJA", mille pildid üle Eesti-Vene piiri. "On muidugi plaane, on kavasid, on mingeid kompamisi, mis ehk mõneks vihikuks vormuvad," mõtiskles ta ja lisas, et asjade loomulik käik on ettearvamatu.

Osta saab raamatut Instagrami vahendusel ja ka Rahva Raamatust. Raamatu tiraaž on hetkel 200, mille iga eksemplari nummerdas Muuluka kodus pliiatsiga ära. Loe lisainfot ja vaata lühivideot ka Hooandja lingilt siit.

 

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee