Legendaarse fotograafi Robert Frank'i meenutuseks

26 september 2019

Dokumentaalfotograaf Robert Frank suri käesoleva aasta 9. septembril 94-aastasena oma kodus, Canadas ja ta on kõige enam tuntud oma raamatu The Americans kaudu, mis oli suureks mõjutajaks sõjajärgses Ameerika fotograafias.

The Americans (1958) anti algselt välja Prantsusmaal ja aasta hiljem Ameerikas. Fotograafi vaba ja irooniline stiil piltidel peegeldas hästi Ameerika ühiskonna aktuaalseid pingeid.

“Fotograafia sai tema piltidega uued reeglid,” ütles Richard B. Woodward 1994 New York Times ajakirjas Frankist kirjutatud artiklis. “See udune tavalisus ja kaldus raamid olid mõjutakas peaaegu igale 60ndate fotograafile.” Raamat mõjutab endiselt dokumentaal- ja tänavafotograafe ning on saanud klassikaks, mille järgi õpivad koolides ka fotograafia tudengid.

Joel Meyerowitz, kes töötas kunstidirektorina ühes reklaamfirmas, nägi Franki kord tööhoos, kus ta pildistas oma Leica kaameraga. Vaadates väljatulnud pilte ütles ta, et kõikides piltides oli draamat, emotsioone. “Minu jaoks oli see niivõrd paeluv, et saad kaameraga justkui elu peatada,” sõnas Meyerowitz, kes päev pärast seda jättis oma töö ja hakkas fotograafiks.

Robert Frank sündis Švetsis 1924 aastal, Ameerikasse kolis ta 1947ndal. Üsna kiirelt peale Ameerikasse saabumist asus ta tööle tuntud moeajakirjas Harper’s Bazaar. 1955 ja 1956 võitis ta esimese Euroopa fotograafina Guggenheim Fellowships uhke auhinna, mis võimaldas tal järgnevad kaks aastat mööda Ameerikat reisida ja pilte teha. Ta pildistas üle 28 000 foto.

Reisi järgi ühendas Frank jõud kirjastaja Robert Delpire’ga, et välja anda raamat The Americans. Raamat koosnes 83st pildit ja paljud Eurooplased pidasid tema pildilist lähenemist uudseks ja innovaatiliseks, Ameerika kriitikud pidasid tema tööd aga liiga tooreks.

Alates 1959 hakkas Frank eksperimenteerima filmitegemisega ja andis ühes Alfred Leslie’ga välja lühifilmi Pull My Daisy. Aastal 1972 ühines fotograaf ansambliga Rolling Stones nende suvetuuril ja tegi dokumentaali Cocksucker Blues. Teise fotoraamatu The Lines of My Hand andis ta välja 1972, visuaalne autobiograafia, mille pildid said üles võetud Euroopas ja Ameerikas.

Franki töid nii foto-kui filmimaailmas on näidatud lugematuid kordi üle maailma. 1950ndal aastal oli ta osa rühmaesitlusest “51 Ameerika Fotograafi”. Chicago Kunstiinstituut on ära märkinud Franki esimese omanimelise soolonäituse aastal 1961. Aastal 1987 korraldas Ameerika Filmiinstituut Washingtonis Robert Franki filmipäevi. Aastal 1996 võitis Frank Hasselbladi Sihtasutuse preemia ja tema filmi Flamingo näidati Sihtasutuse peamajas Rootsis.

1994 olid Franki 157 fotot üleval Washingtoni Rahvusvahelises Kunstigaleriis. Paljud pildid peegeldasid tema elu suurimaid vapustusi: tütre surma 1971ndal aastal lennuõnnetuses, tema suhteid skisofreenikust pojaga, kes oli pidevalt haiglas ja suri näitusega samal aastal (1994).

2000 sai Robert Frank elutöö auhinna International Center of Photography.

Viimastel aastakümnetel tegeles Frank mitmete oma raamatute kordustrükiga. 2016ndal aastal reisis kogu tema karjääri läbiv raamatute-ja filmide näitus mööda mitmeid ülikoole ja galeriisid. “Vahel saab fotograaf elada kauem, kuna mõni tema pilt jääb inimese mälestustesse ja meelde - see on ilmselt parim asi minu piltide juures ja olen siin, et öelda aitäh ja tulge uuesti!”

Oma tütre mälestuseks avasid Frank ja tema abikaasa June Leaf fondi Andrea Frank Foundation, mis toetab artistide ja heategevuslike organisatsioonide visuaalsele kunstile keskenduvaid projekte.

Sõbrad Eugene Richards ja Peter MacGill peavad Franki eriti meeldivaks inimeseks, kalliks sõbraks, kes pani kõik teda ümbritsevad inimesed emotsionaalselt tantsima oma huumorimeele, peene intelligentsuse ja teadmistepagasiga.

Robert Franki kohta saad lähemalt lugeda ka siit.

Allikas: pdnonline.com

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee