Lahtiseotud: Hiina viimane lootosjalg piltides

22 august 2021

Üle saja aasta tagasi lõpetati Hiinas massiline jalgade sidumine ning fotograaf Jo Farrell otsustas üles otsida 50 hiinlannat, kõik kõrges eas, ja need oma ajaloolise raamatu tarbeks üles pildistada. Pildigalerii leiad loo all olevalt lingilt.

Tüdrukute jalgu hakati siduma alates kolmandast eluaastast põhjusena saavutada Hiina suurimat staatusesümbolit - alla 10 sentimeetrist lootosjalga. Komme jalgu moonutada levis peaaegu tuhat aastat - naised kaotasid võime normaalselt kõndida, kuid olid meeste seas äärmiselt populaarsed ja nii võis naine teha soodsa abielupartii.

"Tegelikult jäi komme nii pikaks ajaks püsima, kuna sel oli selgelt majanduslik põhjus: see garanteeris, et noored tüdrukud istusid vaikselt paigal ja aitasid jalatsite, kanga, lõnga või kalavõrkude tegemises peredes, kus elatustase sõltus suuresti sissetulekust," kirjutab CNN. Tegu oli füüsiliselt väga valusa toiminguga, kus saavutamaks pisikest lootosjalga tuli tüdrukute varbad ja nende võlvid kaltsuga talla alla siduda, mille tagajärjel need murdusid.

"Tavapäraselt oli see meestele meeldimiseks, kes olid väikesest peale õpetatud armastama naiste pisikesi jalgu," sõnas Bound feet, Young hands raamatu kaasautor.

The Guardiani originaalloo ja pildigalerii leiad siit. Huvi korral loe lähemalt ka ajakirjast Imeline Ajalugu. Fotograaf Jo Farrelli leiad ka Facebookist.

*Jalgade sidumine oli hiinlaste komme siduda noorte tüdrukute jalalabad tihedalt kinni, et takistada nende kasvamist. Komme pärines tõenäoliselt Songi dünastiast, kust see levis edasi kõrgklassi seas. Arvati, et väikesed jalad on kaunid ning teevad naise liikumise veelgi naiselikumaks ja õrnemaks. Jalgade sidumise komme hakkas lõppema 20. sajandi algul, enamasti sellevastaste kampaaniate pärast, kuid siiski on see tänapäevalgi veel levinud. Jalgade sidumine põhjustas eluaegse puude ning mõned vanemad Hiina naised peavad siiani kannatama selle järelmõjusid. Ideaalseks jalalaba pikkuseks peeti umbes 7 sentimeetrit. 

/Allikas ja foto: Vikipeedia/

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee