FOTOGRAAF Urmas Tartese lugu ja lumm

31 jaanuar 2019

Urmas Tartes on eesti bioloog ja loodusfotograaf. Tartes on töötanud Zooloogia ja Botaanika Instituudi direktorina ja professorina Eesti Maaülikoolis. Ta on Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimees. Ta on osalenud mitmetel näitustel, välja andnud raamatuid, muuhulgas ka õpikuid; kirjutanud artikleid loodusest ja putukatest.

“Olen nagu kolmejalgne taburet - see pidavat kõige stabiilsem olema,” naerab fotograaf Urmas Tartes, kui palun tal sissejuhatuseks pisut iseendast rääkida. Tabureti kolm jalga on tema kolm erinevat huviala: õpetamine, kirjutamine ja avalikud esinemised. Kõik need on vähemal või rohkemal määral seotud fotograafiaga. 

Pildistamise vastu on Tartes huvi tundud lapsepõlvest peale, tema isa nimelt oli väikest viisi hobifotograaf ja kaamera kodus alati käeulatuses. “Panin mitu aastat oma taskuraha kõrvale ja ostsin kümne aastaselt oma esimese fotoka Smena Simbol,” meenutab Tartes. Kuna aga pimik Tartesele koduseks ei saanudki, jäi fotograafia mingiks ajaks täiesti soiku. Kuni ülikoolini. “Õppisin bioloogiat ja huvitusin putukatest - ikka küsiti, kus mu kogu on, nii ma võtsingi taas fotoka kätte ja tegin oma putukate kogu - fotokogu! Nõelte otsas putukad mulle ei meeldinud.”

Fotograafia sai Tartese elu olulisimaks osaks käesoleva sajandi algusest, tehnika arenes tohutu kiirusega ja niisamuti tema huvigi. “Keskendumine on võti!” ütleb Tartes fotograafia kohta.

 

Tabureti kolm jalga

ÕPETAMINE

Urmas Tartes on olnud ametilt teadlane, professor ja õppejõud, on olnud direktorgi. “Üks hetk sain aru, et kahte asja korraga väga hästi teha ei saa ja pidin valima - loobusin akadeemilisest tööst ja keskendusin fotograafiale,” meenutas Tartes. Pöördepunktiks oli 2009ndal aastal Londoni ühelt fotokonkursilt tulnud uhke tunnustus. Tartes on enda sõnul alati olnud iseõppija ja teadmine, et ta on võimeline täitsa ise midagi saavutama, on talle väga oluline. “Valisin - kas olla maailma parim looduspiltnik või keskpärane professor Eestis?

Täna annab ta loodusfotograafia tundi Tartu Pallase koolis, Maaülikoolis fotograafia loenguid ning lisaks toimetab EestiFoto stuudio õppejõuna.

EestiFotoga liitus Tartes Kaupo Kikkase kutsel aastal 2002. “Eks selle pika aja jooksul on see mulle südamelähedaseks saanud, kui varasemalt pidasin kahe tunnise loengu, siis enam ma kahe tunni sisse ära ei mahu,” ütles Tartes.

Fotograafi sõnul on ajaga palju muutunud, juurde on tulnud ka omajagu kogemusi ning uusi teadmisi. Lisaks meeldib talle minna süvitsi - mõtestada lahti fotograafia tausta ja olemust. Kõik kolm kohta, kus ta fotograafiat õpetab on oma olemuselt sarnased, kuid erinevate nüanssidega. EestiFotos on tema loengukursus üks mitmete seas ning ühtlasi ka kokkuvõtte mitmetest eelnevatest. Maaülikoolis õpetab ta fotograafia kasutamist teadustöös ja Tartu kunstikoolis tulevasi proffessionaale. “Nendel tulevastel proffidel ei pruugi näiteks loodusega varasemat kokkupuudet ollagi, minu eesmärk on viia nad oma mugavustsoonist välja,” ütles Tartes.

Stuudiofoto ja loodusfoto peamine erinevus on pildi sünniprotsess - loodusfoto sünnib Tartese sõnul juba enne nupule vajutamist, kuid stuudiofoto vastupidiselt - kõik on eelnevalt läbimõeldud. “Loodus on põnev ja inimesest sõltumatu!” teab Tartes. Ta peab end jälgijaks, isegi varitsejaks - miks midagi toimub ja kuidas toimub, nii saab ta luua loo, mida piltidega edasi rääkida.

“Mulle meeldivad ka pikemad vabakoolitused, näiteks nädalavahetuse fotolaagrid looduses, seal on piisavalt aega,” lisas ta.

 

KIRJUTAMINE

Kirjutamist peab Tartes oma suureks armastuseks - ta on kirjutanud lugusid oma piltide juurde, ajalehele Õhtuleht looduskülgi, fotoraamatuid ja fotoõpikuid.

“Õhtulehe loodusküljel olid mul täiesti vabad käed, ainult maht oli ette antud, väga väikene maht,” meenutas Tartes. Kui üks lehekülg ja kolm pilti tundusid talle alguses liiga keerulise ettevõtmisena, siis hiljem oskas Tartes olulise sõnumi sisse mahutada. Lehe loodusküljed lõppesid koos majanduskriisiga. “Kirjutasin kokku 230 lugu,” teadis Tartes täpselt.

Koos raamatute, teadusartiklite- ja muude trükistega on tema kirjatööde nimistus üle viiesaja loo.

 

AVALIK ESINEMINE

Tartesel on olnud neid ikka omajagu. Nii õppejõuna aastaid tagasi kui ka täna, kus teda sageli näteks loodusõhtutele esinema kutsutakse. “No eks ma tavaliselt räägin ikka putukatest, kuid näiteks maastikumaali näitusel rääkisin loodusfotost,” naljatles ta. Loodusfoto ongi Tartesele kõige südamelähedasem, olgu siis sellest rääkimine või selle jahtimine. "Avastamise maailm ei kao loodusest kunagi, kuigi vahel on tõeliselt raske oma teaduslikku tausta unustada ja end päris vabaks lasta," mõtiskles Tartes.

Kui kõigile kolmele taburetijalale saab panna ühiseks nimetajaks fotograafia, siis sealt välja tulles meeldib Tartesele teha puutööd. “Puutöö ja isetegemine on mu hobi juba lapsepõlvest saati, lihtsalt aega jääb vajaka,” avaldas ta. Meelsasti külastab Tartes ka teatrit. “Seegi on mõõdukas enesetäiendus ning üks suur eksperimentide jada - etenduse puhul ei tea kunagi ette, millised emotsioonid sind ootamas on, nii on huvitavad kogemused iga kord garanteeritud.”

Urmas Tartese pildigaleriiga saad tutvuda tema Facebooki lehel või vaadata Flickr albumit siit.

 

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee