FOTOGRAAF Aivar Pihelgas - ausalt ja avameelselt fotograafiast

31 juuli 2019

Aivar Pihelgas on pildistanud mitukümmend aastat ja peab end senini inimeseks kelle jaoks on fotograafial oluline roll, kuid igapäevaselt ta fotograafina leiba lauale ei teeni.

“Ma pole klassikaline fotograaf kunagi olnud, küll aga on minu töö alati fotograafiaga tihedalt seotud,” sõnas ta. Pihelgas on nimelt tegutsenud fotograafia õppejõuna Tallinna ülikoolis. Muuhulgas on ta töötanud telekommunikatsiooni alal, kooli direktorina ja viimased kuus aastat I AM Photographer Nikoni esinduse juhatajana, kust ta lahkus möödunud aasta lõpus. 

Hetkel on fotograafil käsil periood, kus ta keskendub enesearengule - võimalikult palju õppimisele ja samuti uute õppekavade ettevalmistamisele. Aivar Pihelgas kuulub ka EestiFoto õpetajate nimistusse.

 

Profid versus algajad

Professionaalseid fotograafe on Pihelgase arvates Eestis vaid käputäis, lisaks veel need, kes ajalehes või ajakirjas pressifotograafina leiba teenivad.

Pihelgase sõnul nimetatakse tänapäeval end fotograafiks liiga kergekäeliselt. Arusaadav, et kõik peavad kuskilt fotograafina alustama, kuid sageli tekitavad algajad fotomaastikul palju segadust, seda ka klientide seas. “Sageli vaatab klient esmalt hinda, kuid tegelikult peaks küsima portfooliot, tutvuma fotograafi käekirjaga ja vaatama, kas see talle üldse sobilik on,” mõtiskles ta ja lisas: “Muidu võib juhtuda nii, et klient ei teagi, millise tulemuse ta lõpuks saab ning võib väga pettunud olla.” Teine, mida tasuks lisaks portfoolio küsimisele meelde jätta, on küsida soovitusi. Kui sinu lemmikfotograaf on hõivatud, siis tasub küsida tema soovitusi, see aitab vältida  kõige suuremaid eksimusi.

Pihelgase sõnul on tore, kui tellija annab võimaluse algajale, kuid sel juhul võiks arvestada, et soovitud tulem ei pruugi ootustele vastata ning hiljem mitte tegija peale liialt pahane olla. “Algaja fotograafi valides jääb alati võimalus, et satud inimese otsa, kes on andekas, kaua sahtlisse pildistanud, ise õppinud ja omab enda piltide suhtes kriitikameelt, kuid see ei pruugi sugugi alati nii minna,” ütles ta.

Pihelgase sõnul on noori algajaid palju, kes teevad pilte väga odava raha eest või sootuks tasuta. Fotograafi töö pole ainult pildistamine ja sageli istub too hiljem arvuti taga kordi pikema aja, kui reaalne fotosessioon aega võttis. Pealegi on tegu tehnilise alaga, kus tuleb suur summa välja käia nii kaamera, optikapargi kui pilditöötluse tarkvara eest - seda kokku arvutades ei saa ju fotosessioon ka vähe maksta. “Minu soovitus on mitte valida kõige odavamat, vaid valida ikka loovuse ja andekuse järgi!” Samas võibolla mõnele pildistajale polegi oluline oma hobiga raha teenida või sellega ära elada ja nii tekibki lõhe, kus fotograafi amet kaotab väärtuse ja turg ei paku enam professionaalsele fotograafile õiglast hinda. 

 

Hea foto

“Kunagi tähendas fotograafi amet erialaselt haritut ja laia silmaringiga inimest, kuid tänapäeval on see nagu autojuhitimine – kõik kellel on load ja auto sõidavad, kuid enamusele pole see amet,” toob ta näiteks. Varasemalt oli fotograafil vaja hulga enam teadmisi, kui nüüd, tehnika on edasi arenenud ja kaamera teeb pilti nii, et sellega saab hakkama enamasti ka see, kes isegi kaamera kasutusjuhendit läbi lugenud pole. Lisaks on uus trend allalaetud filtrid ja settingud, mis foto hõlpsalt “kunstiliseks” teevad. Ega see, kes pilti vaatab, ei teagi enam, kas tegu on fotograafi loomingu või selle taga automatiseeritud pilditöötlustarkvara. “Kas see ongi tänapäeva fotokunst?” Autori looming on Pihelgase sõnul see, kui fotograaf loob oma pildi täielikult ise. Algusest lõpuni. “Üks mu sõber ütles kuldsed sõnad: “Selleks, et head omletti süüa, ei pea oskama ise muneda!”. 

“Jah olen selle mõttekäiguga täiesti nõus. Loomulikult on tänapäeva tehnoloogia abiks hea foto loomisele, kuid see ei tohiks välistada fotograafi enda mõtet. Pildistamine stiilis, et vaatan mida kaamera suudab ja proovin töötluses milline kaval filter pildile sobib, seda ma fotograafi loovuse, isikupära ja andekuse alla nimetada ei taha.”

Teine tänapäeva probleem on devalveerunud foto. “Olen märganud, et järjest enam kasutatakse ka ajakirjanduses pildistamiseks mobiiltelefoni, kuna uudiste puhul loeb esmalt kiirus," sõnas ta. Pihelgase sõnul teevadki tänased mobiilid päris head pilti, kuid võtavad ära suure osa fotograafi loomingulisest potentsiaalist. Ta imestab sageli, miks mingi juhuslik foto on meedias üleval, samas oleks ju saanud hoopis teisiti ning huvitavamalt. Kas piltide vaataja tõesti ei ootagi piltidelt paremat taset? “Põhjus on, et kõike tahetakse tänapäeval liiga ruttu ja liiga odavalt!”

Häid fotosid näeb tema sõnul “National Geographic” ajakirjas. "Selge see, et meie ajakirjandusturul polegi võimalik sellist kvaliteeti oodata, kuna turul puudub suurus ja raha sarnase kvaliteediga ajakirja pidamiseks," mõtiskles ta. Siiski, õnneks on ka meie meediamaastikul pressifotograafidest pärleid, kes suudavad kiiresti, odavalt ja loominguliselt.

Lisaks on veel fotod, mida tahetakse tasuta või väga väikese raha eest. “Kunagi räägiti, et kui tuleb kino, sureb teater välja, kuid see ei surnud! Mulle tundub, et fotol on käsil sarnane vaheetapp, kuid kunstiline foto ei sure vaatamata sotsiaalmeedias massidele pakutavast pildilaviinist,” arvab Pihelgas.

Nii nagu on moeloojaid, kelle loomingut saab osta väga odavalt või siis väga kallilt, nii on ka fotograafidega. Pole nii, et need, kes põhjendatult fotograafi töö eest kõrget hinda küsivad, tööd ei jätkuks. Üldjuhul ei tee ka endale nime teinud fotograaf täpselt seda, mida klient nõuab, vaid jääb oma stiilile kindlaks. “Soovitan kõigile fotograafia huvilistele ka koolis loengut andes, et nad enda loomingut ei asendaks mõne äpi või filtri kasuks.”

Aivar Pihelgase sõnul võiks fotohuvilised külastada enam nimekate fotograafide näitusi nagu näiteks Jimmy Nelsoni fotonäitus Fotografiskas või Kaupo Kikkase Ansel Pärnus. Suurte tegijate töid vaadates õpid ehk isegi oma pilte teise pilguga hindama, jääb vähemaks oma “naba imetlemist” ja ammutad uut inspiratsiooni. Jimmy Nelsoni puhul tõi Pihelgas välja lisaks fotole ka suurepärase turundamiseoskuse, kus fotograaf kasutab korraga kõiki tänaseid meediavõimalusi luues nendest ühe terviku. "Juba Nelsoni esinemine on elamus, lisaks on tal oma äpp, mis tunneb ära autori tööd ja annab võimaluse video näol saada ettekujutus pildi sünniloost" kiitis ta. Nelsoni piltidesse saab virtuaalselt siseneda ja tunda end osalisena fotomeeskonnas - see kõik loob pildiga koos ühe suure terviku ja võimendab pildi sisu.

Kõige tähtsam on fotograafi juures tema enda nägemus, mis panebki teised mõtlema, mida fotograaf oma pildiga öelda tahab või miks see loodud on.

 

Profitasemel hobi 

“Hobina fotografeerimine jätab mulle loomingulise vabaduse, raha eest pildistades pean vähem või rohkem arvestama tellija soovidega," avaldas ta. Koolitajana tunneb Pihelgas, et teeb tööd, mis meeldib ja suudab oma õpilasteni viia teadmise, et fotograafia on looming. Hea pilt pole alati see, mis on fookuses ja korrektselt säritatud. "Mulle meeldib fotograafias juhtmõte: pole midagi hullemat kui terav pilt udusest ideest!”

Pihelgas katsetab näiteks senini fotograafia erinevaid žanreid, et mõista selle erinevaid tahke. Viimasel ajal paelub teda reisifoto. “See justkui haaraks kõike - inimesi, maastikku, arhitektuuri, loodust” loetles ta. Kui varasemalt võis teda sageli seljakotiga metsast loodust pildistamas leida, siis nüüd meeldib talle inimeste fotografeerimine rohkem. “Reisifotos  meeldivad mulle ausad pildid, mis on tehtud nii, et ümbritsevat on võimalikult vähe fotograafi enda poolt mõjutatud."

 

Vabatahtlik töö

Tänapäeval otsitakse väga palju vabatahtlikke fotograafe, mis tähendab, et töö eest tasu ei maksta. Kuidas suhtub Aivar Pihelgas sellesse? “Minu enda vabatahtliku töö kogemus on tantsu-ja laulupeo pildistamine, kuna sellel on suur eesmärk - hoida eestlust ja juba 150 aasta vanust traditsiooni,” ütles ta. 

Käesoleva aasta tantsu-ja laulupidu tähendas mitmeid nädalaid pildistamist ja ööde kaupa piltide töötlemist, mille kallal oli ametis tosin fotograafi - nende seas nii tuntud kui vähem tuntud tegijaid. “See pole töö, vaid mission - sa ei saa seda teha, ilma et laulupidu kogu südamest ei fännaks!" Samas jääb fotograafile teadmine, et paljud pildid on vajalikud vaid arhiivi tarbeks. Lisaks emotsionaalsele kontserdile või tantsuetendusele tuleb pildistada ka taustategevusi, proove, koosolekuid jm. Ka seda tuleb püüda jäädvustada huvitavalt enese pilgu läbi, kuid arvestades Laulupeo Sihtasutuse soove ja reegleid.

Küll aga ei poolda fotograaf tasuta töö nuiamist neilt, kes piltidest hiljem suurt rahalist kasu lõikavad. “Äriprojektid ei peaks küll tasuta fotograafe otsima, see pole lihtsalt fotograafide suhtes aus!”

 

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee