FOTOGRAAF Arvo Tarmula - pildistamine on veres või geenides

21 jaanuar 2021

Arvo Tarmula on Läänemaal, Haapsalu külje all elav 83-aastane fotograaf, kes alustas oma fotograafiateekonda noorukina fotohuvilise isa kõrvalt õppides ja pildistab senini iga päev. Veebruaris antakse Arvo Tarmulale üle Kultuurikapitali 2020 elutööpreemia kultuurielu jäädvustamise ja Läänemaa fotokroonika loomise eest.

“See on veres või geenides - fotograaf on eluaegne,” ütles Tarmula, kelle isa igapäevaselt fotograafina leiba ei teeninud, vaid pildistas amatöörina. "Isa oli see, kes õpetas mind vaatama eri perspekstiivist, nii konna kui linna," meenutas ta.

Arvo Tarmula kolis Haapsallu 1970ndal aastal ja asus koheselt tööle KEK-i mõõtetehniku-insenerina, kus ta töötas kokku 20 aastat. “Sealsamas oli mul ka esimene fotolabor, kogu tehnika osteti KEK-i poolt, ise ei pidanud midagi ostma,” avaldas ta. Samas oli Tarmula ka fotoklubi esimees. Tänagi on Tarmulal veel KEK-iga seos, kuigi ettevõte läks laiali 1989ndal aastal. Nimelt tollane KEK-i juht, Koit Uus, on palunud terve KEK-i ajaloo digitaliseerida.

Peale karjääri KEK-is kutsuti Arvo Tarmula tööle kohalikku ajalehte Lääne Elu, kus ta on tänaseks fotograafina töötanud üle 30ne aasta.

Canon on minu oma!

Tõsisem armastus fotograafia vastu sai alguse Pärnus keskkoolis õppides ja tema esimene kaamera oli Smena. Peale Smenat tuli Canon ja sellele margile on Tarmula senini truuks jäänud. Esimese filmiga Canoni AE-1 tõi talle tädi Ameerikast. "Olen suur Canoni fänn," ütleb ta julgelt (kuigi Läänemaal pole vist inimest, kes seda ei teaks). Arvo Tarmula ja Canon oleks justkui sünonüümid. Ta on proovinud muidki, enda sõnul "seebikarpe", kuid kaamera peab olema käepärane ja seda Canon Tarmulale ka on.

Peamiselt pildistab Arvo Tarmula fotoreportaaže ja see on ka tema lemmikžanr. “Eks elus on ka poseeritud pere-ja pulmapilte tehtud, kuid sündmuste ja inimeste pildistamine nende loomulikus õhkkonnas on minu lemmikuks,” ütles ta. 

Teine hobi, mis samuti eluks ajaks külge jäänud, on markide korjamine. “Alustasin veel nõukogude ajal, nüüd viimasel ajal ostan vaid Eesti marke.” 

Läänemaal on kõike

Reportaažide pildistamisest vabal ajal käib Tarmula looduses ja fotoaparaatki on alati kaasas. “Läänemaa on laia ampluaaga, siin on kõike!”. Tarmula sõnul on väikeses linnas ja kogukonnas mõnus elada, iga puu, põõsas ja ka inimene on tuttav, linna areng ja pisikesed muutused on silmaga nähtavad. Läänemaa fotokroonikate jäädvustamine ongi tema südameasjaks. "Haapsalu pole ka läbisõiduhoov nagu mõni muu paik, vaid pigem sihtpunkt," sõnas ta.

Varasemaga võrreldes erineb tänapäeva fotograafia eluaegse piltniku sõnul kardinaalselt. "Vanasti oli 36 kaadrit ja mõtlesid iga oma sammu, kompositsiooni, läbi ning alles seejärel tegid need kaks-kolm pilti," meenutas ta. Täna pildistavad fotograafid sadu pilte, et oleks valikuvõimalust. "Praegu on kaamera ja pildistamisvõimeline telefon kõigil inimestel, varem nii ei olnud."

Lehetööst rääkides on aga ajad muutunud. Kui varem oli väikeses lehes üks fotograaf, kes pidi vahel korraga mitmes kohas olema, siis täna on asjad teisiti. Lehes teevad tänapäeval kõik pilte - foto saab tehtud nii telefoni- kui fotoaparaadiga, varasema ajaga ei anna üldse võrreldagi.

Uhke arhiiv ja kaasaegne tehnika

Tarmula sõnul on foto realistliku elu jäljendamise viis. "Foto on peatunud hetk ajavoolus ja ma teengi pilte, mida saab ka saja aasta pärast luubiga vaadata ning uurida, kes pildil on ja kus mingi maja asub." 

Tema negatiivide kogu on märkimisväärne ja seda alates 1970ndatest kuni 90ndateni. "Sorteerin pildid kohe alguses läbi ja hoian neid kuupäevade järgi koduarvutis ja lehe toimetuse fotoarhiivis - varasemad pildid on senini dvd-plaatidel, ülejäänud kõvaketastel."

Tarmula sõnul on moodne tehnika ja ajaga kaasaskäimine oluline. Hästi hooldatud objektiivid peavad vastu aastakümneid, kuid kaamerakere ja arvuti võiksid ajaga kaasas käia. Peamised objektiivid, mida reportaažidel kasutada, võiks olla 35mm või 50mm. "Minu pikaaegseks eeskujuks on olnud Henri Cartier-Bresson ja ta tegi kõik reportaažid Leica 50mm objektiiviga," sõnas ta ja lisas, et ka 35mm objektiiv on väga tõetruu igapäevase elu jäädvustamiseks. Tema fotokotis olev "peab olema" objektiiv on makro-ja portreeobjektiiv 90mm.

Välku kasutab Tarmula viimastel aastatel vaid äärmisel vajadusel. Tänapäeva kaamerad on nii head, et häid pilte saab teha ka kõrge ISO juures ilma, et liiga palju "müra" pildile jääks. Varem see võimalik polnud.

Kuidas saada paremaks piltnikuks?

Arvo Tarmula jagab kolm lihtsat nippi: võta aega ja õpi nägema motiivi ja valgust, pildista iga päev ja mis peamine - foto peab sulle meeldima, moepärast pole vaja pildistada! "Ise käin näiteks Haapsalus viigi ääres igal hommikul, jälgin ja vajadusel ootan, mul on kaamera alati stardivalmis!"

Väga oluline ongi tema sõnul aeg, pole mõtet huupi tulistada. Ja valgus - selle olulisusest räägivad ilmselt kõik, kes vähegi pildistamisega kokku on puutunud. "Jälgi valgust, vali valgust - see tegelikult joonistabki su pildi!" ütles Tarmula ja tõi näiteks renessansi aja, mil keisrid lasid endast pildi alati just loomulikus valguses, näiteks akna ääres, teha.

Kaamera seadetes on oluline paika panna säri ja ava, ISO võib ka automaadi peale panna, eriti kui pildistad reportaaži. "Valgusolud võivad õues kiiresti muutuda ja oletame, et pildistad presidendi tulekut - sa ei ütle talle, et oot, mine nüüd korra tagasi ja tule uuesti," toob ta näiteks.

Kui peab valima teooria ja praktika vahel, siis praktika on alati number üks! "Usun, et kunstimeel on kaasa sündinud ja kandub sageli edasi põlvest-põlve, sellest ülejäänud on pidev töö tehniliste oskuste arendamisel."

Pilte peab näitama

Arvo Tarmulal on olnud mitmeid personaalnäitusi, ta osaleb regulaarselt igaastasel Fotoklubi näitusel Matsalus ja Haapsalu kultuurimajaski on tema pilte aegajalt näha olnud. "Mina olen seda meelt, et tuleb näidata, mida sa teinud oled - sahtlisse pole mõtet pildistada." Arvo Tarmula on seotud ka kirikuga ja jäädvustanud selle elu lausa läbi viiekümne aasta. "Kirik seostub mulle rahu, puhkuse ja emotsionaalse laenguga."

Tellimise peale pildistamised on samuti senini jäänud. Tema fotosid võib leida ilmselt igast Eestimaal ilmunud ajalehest, kuid ka Haapsalu kohta käivatest raamatutest, näiteks viimati 2019 aasta suvel ilmunud "Haapsalu. Aeg. Inimesed", mille koostas Ülla Paras. Samal aastal ilus ka Endel Susi raamat "Suur Haapsalu", mille kõik raamatusolevad fotod on Tarmula pildistatud. Nii nagu fotograafidele omane, on temagi karjääri jooksul pildistanud portreesid, aga ka akte, kuid peab oma elutööks hoopis 30-aasta jooksul ajalehte Lääne Elu salvestatud fotosid. "Usun, et neid ajalehti vaadatakse ka saja aasta pärast!" 

Kuidas 80-aastane fotograaf ikka veel igale poole jõuab? "Selleks, et tervis korras oleks, tuleb palju looduses käia!" soovitab Tarmula. Praegune maailm on harjumatu ja sageli pildistad nagu maskiballil tundmatuid nägusid. Siiski on tema sõnul Haapsalus hea ja pandeemia seda eriti muutnud pole.

 

Fotograaf Arvo Tarmula on tunnustatud järgmiste teenetemärkidega: 2006 Haapsalu vapimärk, 2013 Valgetähe V klassi teenetemärk, 2015 EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse teenetemärk. /Vikipeedia/

 

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee