FOTOGRAAF Gobotoru – elektriinsener, kes teeb maailmatasemel fotosid
30 detsember 2019
Gobotoru ehk Anton Novozhilov on viimased 18 aastat kodus leiva lauale toonud elektriinseneri ametiga ja peab fotograafiat üheks tõsiseks hobiks, mida põhitööna teha ei tahakski.
“Ma ei soovi fotograafias rutiini ja kohustusi, see peab olema meeldiv ja loomulikult kulgev protsess,” avaldas fotokunstnik. Nii ootavad mõned projektid oma aega aasta ja mõned pildid saavad valmis nädalaga. “Ma ei tee konveieritööd ja tavaline on see, et pildistan suvel ning töötlen talvel,” lisas ta.
Teekond fotograafias
Iga fotograaf peab oma tee ise valima ja see ehk ongi kõige raskem. Universaalset fotograafi, kes kõike ühtmoodi hästi teha oskab, pole olemas ja oma käekiri muutub koos aja- ja huviga ning kujuneb välja aastaid. Nii näiteks oli Gobotoru alguses maastikufotograaf, millele järgnes aktiivne portreede pildistamise periood. Täna pildistab fotograaf peamiselt naisi, kuid seda sugugi mitte tavapäraselt, foto peab rääkima lugu.
“Pildistan naisi, peamiselt aktifotosid ja minu piltides on alati oluline roll lool, süžeel, äratuntaval käekirjal!” Kusjuures naine pildil on alati umbisikuline ja sümboliseerib pigem naisi üldiselt. Alasti naine aga seetõttu, et riided ei mõjutaks selle naise lugu, ei annaks hinnangut, kes see naine on ja kust ta tuleb. “Lihtsalt ilus keha müüb konkreetset naist, mina selles suunas liikuda ei soovi.”
Gobotoru alustas pildistamist lausa 7-aastaselt ja veetis enamiku vabast ajast fotoaparaadi seltsis ja isaga pimikus filmikaameralt pilte ilmutades. Säärane aktiivne tutvus pildistamisega jätkus kuni 9nda klassini, täpselt sel ajal ilmusid värvilised pildid.
Kunstifotograafiaga alustas Gobotoru umbes 2003ndal aastal, mil turule jõudsid esimesed digikaamerad. “Meil oli fotoentusiastidega klubi, fototarkus tuligi sealt, kuna vahetasime tol ajal aktiivselt nii kogemusi kui ka objektiive, katsetasime palju,” meenutas ta.
Fotod reisivad üle maailma
“Usun, et iga kunstniku unistus on näidata oma loomingut üle maailma, nii ka minul,” mõtiskles ta. Gobotoru pildid on üleval olnud nii Singapuris kui Jaapanis Tokyos, Hiinas Hongkongis, Luksenburgis, aga ka Soomes ja Rootsis.
Mõni aasta tagasi kirjutas Gobotorule maailmabrändi BVLGARI "SERPENTI form" näituse kuraator ja küsis üht tema tehtud fotot näitusele. BVLGARI teeb kunstinäitusi, mille sümboliks on madu ja sel puhul laenatakse üle maailma kunstnikelt kokku erinevaid maoteemalisi riideid, maale, skulptuure, fotosid jm.
“Ütlen ausalt, kui nägin näitusel olevate kunstnike nimistut, olin väga üllatunud – Helmut Newton, Robert Mapplethorpe, Mark Chagall ja nende tööde kõrval ka minu foto,” rõõmustas Gobotoru.
Sama maomotiiviga portree on rännanud hiljuti ka personaalnäitusele Luksemburgi, kus Gobotorul oli välja pandud kümme fotot. “Müüsin maha kaks tööd ning veel kaks neist on broneeritud,” avaldas ta.
Kunstilisi fotosid on Gobotoru sõnul väga raske hinnastada. Sisse tuleb arvutada kõik kulud ja kui teed limiteeritud koguseid, tõstab see pildi hinda veelgi. Eksklusiivsus maksab. 2013ndal aastal kontakteerus Gobotoruga Soomes elav galerist, kellega ta tegi koostööd kolm aastat. “Ta müüs minu pilte välismaal, kuid hetkel on meie koostöö soiku jäänud ja vaatan, mis elu toob,” annab Gobotoru vihje teistelegi galeristidele.
Lisaks fotodele on Gobotoru viimased kaks aastat välja andnud personaalset kalendrit, mida müüakse käest kätte. Ühtlasi teeb ta aegajalt väikesele seltskonnale fotokoolitusi.
Looming kui protsess
Gobotoru pildistab viimased aastad vaid püstitatud eesmärgiga, kus idee sünnist kuni reaalse pildini võib kuluda mitmeid ja mitmeid kuid.
Idee sünnib kõigepealt peas, sealt edasi liigub see märkmikku, kus fotograaf loob põhjalikud visandid. Vahel kasutab ta idee täpsemaks ülesjoonistamiseks ka oma kunstnikust sõbranna abi, kes vajadusel õmbleb valmis ka riided.
“Mul on pidevalt midagi käsil, märkmikku on kogunenud palju visandeid!” avaldas ta. “Mul on kodus väikene nukk, keda saan sobivasse poosi sättida ja nii oma idee veelgi täpsemalt üles joonistada.”
Lisaks teeb Gobotoru oma kätega valmis ka kõik vajalikud rekvisiidid, näiteks maskid või tiivad. “Olen väga põhjalik – sketšid, rekvisiidid, ilmastikuolud, valgus ja asukoht – kõik on ühtmoodi oluline!” Väga oluline on ka modelliga koostöö, modell peab täpselt mõistma, mida fotograaf saavutada tahab.
Gobotoru fotod on ainult mustvalged, nii nagu ta lapsepõlvest peale pildistanud on. “Ma ei taha inimesi mõjutada värvidega, vaid et nad koondaks oma tähelepanu pildi sisule,” ütles ta.
Gobotoru sõnul on palju neid fotograafe, kes kasutavad populaarseid värviskeeme ja nii on ka nende fotod soositud, teisalt aga, kas nendes piltides on ka elu, sisu või lugu? “Praegu on populaarne filmilik stiil ning sellega on lihtne ka algajal oma vigu peita, minu teekond see siiski pole.”
Igast sessioonist valib ta välja 2-3 lemmikut, mida asub hiljem töötlema. Töötlus võib vahel kesta ka kuu aega. “Näen iga pildiga palju vaeva!”
Ühtlasi õpib kunstnik hetkel 3D printimist ja modelleerimist, kõike ikka selleks, et tulevikus veelgi edukam olla.
Sõber ja õpetaja
“Minu hea sõber kunstnikunimega Stalker on olnud minu õpetajaks ja ka eeskujuks, oleme koostööd teinud umbes 15 aastat ja seetõttu vahel ajatakse meie töid ka segi,” ütles Gobotoru. Võõraste jaoks anonüümne sõber, kel pole eesmärk ennast populariseerida, ongi talle õpetanud mõtleva fotograafia algtõed.
Fotograafid, keda Gobotoru Eestis jälgib on Terje Talts, Siiri Kumari, Vivian Ainsalu ja Kaupo Kikkas, samuti fotoreporter Jelena Rudi.
Ja millest säärane nimi – Gobotoru? “Kui kunagi ülikooli ajal muusikat kirjutasin ja oma projektile nime välja mõtlesin, siis jäi muusika tegemine katki, kuid nime hakkasin kasutama oma kunstnikunimena ikka – täna on see nagu bränd!”
GoBoToRu ehk Golovnõje Boli Tavaricha Rupert (Seltsimees Ruperti Peavalud - toim.).
Kui soovid Gobotoru töödega lähemalt tutvuda, leiad need näiteks Facebookist. Seal on tal väga põnev album nimega “Behind the scenes”, kus saab piiluda tema kunstiteoste valmimise maailma.
Enriika Vunk
uudised@eestifoto.ee