Sperncer Tunick - alasti inimmasside fotograaf

15 jaanuar 2023

Fotograaf Spencer Tunick on paljaste inimeste masse pildistanud peaaegu 100 erinevas avalikus kohas üle maailma. Suurim on olnud 18 000 inimesest koosnev grupp, kellest fotod võeti üles Mehhikos.

Spencer Tunick alustas seeriatega alasti inimestest juba varastel 90ndatel. Aastal 1994 organiseeris ta 28 inimesega pildistamise New Yorgis. Riieteta inimeste massid loovad tema arvates täiesti uue kunstiliigi. Möödunud aasta novembris ajas ta kokku 2500 inimest Austraalias asuvale Bondi rannale ja seda juba veidi enne päikesetõusu. Inimeste arv sümboliseeris numbrit, kes iga aasta Austraalias nahavähi tõttu surevad. “Paljud mu tööd omavad taustal teatud kindlat mõtet, kuid ma ei kirjuta pildiallkirja sellest mõttest, vaid pigem panen allkirjaks lihtsalt asukoha,” sõnas kunstnik, kes peab end pigem konservatiivseks pildistajaks.

“Pildistan sessiooni kohta vaid 200-300 kaadrit ja kohtlen oma digikaamerat niisamuti nagu see oleks filmikaamera,” avaldas ta ja lisas, et tegelikult ei meeldi talle teha valikut üleliia paljude kaadrite seast. “Sageli julgustab mind mu enda assistent rohkem kaadreid tegema.” Suurte inimmasside pildistamiseks on fotograafil vaja kõrget platvormi ja ruupurit, kuna avalikes kohtades ja suurte inimmasside keskel tuleb end kuidagi kuuldavaks-nähtavaks teha. “Mul on abiks väikene meeskond ja vabatahtlikud, kes aitavad inimesi niiöelda mustritesse seada.” Enamik, kes sessioonile kokku tulevad, on seal esimest korda ja tasuks saavad inimesed vaid väljaprinditud foto. “Kui hakkaksin mõnele raha maksma, tahaks kõik raha saada ja nii suurte masside juures oleks see väga kulukas ning lõpuks ei saaks ma endale oma tööd lubada,” sõnas Tunick.

Tavaliselt räägivad fotograafid suure grupi pildistamisest, kui tegu on 50-100 peaga, võibolla ka 200ga, kuid Tunicku jaoks on see pisike inimrühm. Tema suurim projekt oli Mehhikos, kus registreerunuid oli muuseas 40 000, kuid kohale tuli ja osales lõpuks 18 000.

“Kasutasin aastatel 1992-1998 keskformaadiga filmikaamerat Pentax 6×7 ja lemmik objektiiviks oli 105mm f/2.4 ning tripod,” meenutas ta. Aastal 1998 liikus ta Mamiya 7 II ja 80mm f/4.0 N objektiivi juurde, et saaks pildistada ilma tripodita. Täna kasutab fotograaf Fujifilm GFX 100 kaamerat ning kõige enam kasutatavad objektiivid on 50mm f/3,5 ja 63mm f/2.8. “Mul pole tegelikult absoluutset lemmikut objektiivi, kui me Fujifilmist räägime - minu unelmate objektiiv oleks 63mm f/1,7, kuid seda pole olemas (Fujifilm, kas sa kuuled?),” rääkis ta veebilehele Petapixel.

Ta ei fänna ka liiga klaare fotosid, vaid naudib piltidele jäävat müra, mis meenutavad vanu filme. Niisamuti ei soovi fotograaf, et pildi taust fookuses oleks ja seda ka inimmasside fotode puhul. “Mulle meeldib, et inimesed esiplaanil on fookuses ja tagaplaanil olevad sulanduvad tasaselt tasutaga,” märkis ta veebilehele Petapixel. Pilte töötleb ta Lightroomis ja tunnistab, et tegelikult ei tunne ta seda väga hästi ning peaks hoopis kooli või koolitusele minema. “Õnneks on mul suurepärased sõbrad ja assistendid, kes mind aitavad!” Failidest teeb ta kaks eraldi koopiat, mis rändavad kahte erinevasse kotti ja näiteks tagasilennule New Yorki lendab fotograaf ühe kotiga ja tema projektijuht teise kotiga.

/Vaata fotograafi ülesastumist ka Youtube videost. Originaallugu ja palju erinevaid pildinäidiseid ning mõni video - ettevaatust, alastust on palju!/

Enriika Vunk

uudised@eestifoto.ee